Sünnitamine Kata moodi:)

Selleks, et ära rääkida kogu lugu, tuleks alustada algusest:)
24-ndal( ehk siis õigel päeval, mis arst määranud oli) hakkasid väikesed kokkutõmbed aga ei midagi sellist, mis väljakannatamatu oleks olnud.. Ütlesin siis mingil hetkel Carrile ka, et kle.. on vist minek mingi hetk, et lähen vanni ja siis mängime kaarte, eks..
" Mul läks kõht lahti praegu", tuli selle peale ainus lause, mis oli väga hirmunud näoga öeldud:)
Vannitasin siis ennast, mängisime kaarte ja olime peaaegu juba rampväsinud, kui siis hakkasime haigla poole minema.. Statist läbi, kakao kaasa ja marssisime uhkelt sisse, lootes beebiga välja kõndida.
Paberid täidetud, hullusärk seljas, klemmid küljes, kuulasime, kuidas beebi KTG-d vihkab. Mingit korralikku paberit nad sealt masinast küll kätte ei saanud, sest beebi aint peksis neid klemmisid- ei seganud teda ei kokkutõmbed ega midagi:)
Tädi ämmaemand tuvastas 2 cm avatuse ja arvas, et me prooviks magada, et asi nii alguses.
Selge siis. Ütlesin Carrile, et tulgu minu kõrvale, et ta peab ka ju puhanud olema, kui asi karmimaks läheb, mille peale mulle teatati, et kle, ole nüüd viisakas..
Nuinuu, mõtlesin.. Tal oli vist sünnitusest arusaam, kui kultuuriüritusest. Mirjamiga naersime, et ma siis proovin ka sünnitada nii, et jalad viimse sekundini siivsalt koos ja kui valu tuleb, siis sirutan galantselt käe otsmikule ja teen õrnalt ja viisakalt uuh:)
No magama ma jäingi.. Maha magasin ka tuhud, nii et kui ärkasin, siis pold nagu enam midagi. Ehk preili arvas, et ta ikka vist päris hästi viisakalt sündida ei oska:)
Mingi kell päeval saadeti meid koju, et seal ikka parem olla ja oodata, et kui läheb hullemaks, saab alati tagasi tulla.
Küll oli hea minema saada:)
2-sel oktoobril käisin ise üksi suurest hirmust. Mõtlesin, et kui nüüd algabki, siis ma ju üksi.. Carri merel ja keegi ei saa ju siia sisse, kui midagi olema peaks. Väravad kinni ja igavene jama..
Seal tädi arvas, et tulge homme tagasi, et arvatavasti tuleb esile kutsuda siis geeliga, et juba 8 päeva üle läinud sedasi aga kolmandal oli mu isal sünnipäev ja ma nii kiuslikult tahtsin talle oma enda sünnipäeva, et arvasin, et neljandal on tal ka hea päev sündimiseks, sest viiendal on juba emal sünna. Seega siis olin otsustanud, et beebi sünnib neljandal:)
Neljanda öösel kell neli tundsin esimest valu, mille peale üles ärkasin.. Puhisesin siis kodus siin natuke aega.. Mine sa tea, äkki läheb jälle üle, aga need olid ikka päris päris valud, mitte enam lihtsalt emaka kokkutõmbed, mida ma tunnen:D
Carri ärkas mu vuhisemise peale üles ja küsis, et mis? Ütsin, et haiglasse läheme, pane ennast valmis. Üsna sitt oli juba..Sõitsime teosammul haiglasse, avatus oli juba 7-8 cm.. Öeldi, et enam pikka pidu ei ole, et pangu ma ennast valmis, et kui tagasi tuleb, siis on jälle KTG ralli.. Ma vist kuuldavalt punnitasin silmi, sest no see oli küll viimane asi, mille all pikali ma passida tahtsin.
Upitasin ennast selle müstilise voodi pealt alla ja kimasin nii ruttu, kui võimalik wc-sse peitu. Pangu omale klemmid, kui tahavad.
Ja üleüldse oli mul seal viisakam puhkida ja kägiseda, kui Carri nina all:)
No üks hetk nad sealt mu ikka kätte said ja klemmid külge panid. Protestisin küll nii palju, kui jaksasin, aga abi ei kusagilt.. Mingi 15 min pidasin vastu, kui karjusin vihast Carrile, et mingu kutsugu keegi, kes need kuramuse klemmid ära võtab, et mina enam ei suuda nendega olla.. Ma ei tea, mida ta mulle vastu ühmas aga midagi adekvaatset sealt küll ei tulnud. Mõtlesin, et püha müristus.. See veel rohkem sassis, kui mina. Tuli keegi, kes ütles, et kohe hakkab sündima. Ma niimoodi istuli olin seal voodi peal ja toetasin ennast küljega selle suure mida iganes täis oleva koti otsa, kui tädi teatas, et tule nüüd pikali ja pane jalad tugedele, mille peale ma teatasin, et MINA PIKALI EI SÜNNITA! Ütles siis, et no keera siis ümber, aga ma ei saand enam keerutada miskipärast.. Seega olin niimoodi lösakil küljega selle koti otsas, ehk et siis peaaegu nagu niimoodi kükakil.. Puhin ja uutan seal kui tädi äkki teatab, et läheb võtab valuvaigistit.. Et misasja.. Käratasin, et ma EI taha mingit valuvaigistit.. Mõtlesin hirmuga, et no mis... Hakkab nüüd epiduraali tegema või.. Mis mõttes!
Selgus, et tahtis aint mingit pihustit lasta, et valutum oleks.. Olgu.. Ma siis leebusin ja lubasin:)
A siis algas müstiline osa.. Frediga ma ei mäleta, et ma oleks aru saanud oma kasulikkusest presside juures. Oli aint selline tunne, et tahaks punnida ja kui arst ütles, et ära nüüd punni, siis oli seda võimatu mitte teha, aga seekord oli see nii müstiline, et ma isegi ei oska seda sõnadesse panna...
Seekord ma tõesti sünnitasin ise, mitte keegi teine.. Kõik oli nii lihtne ja loomulik, et oleks olnud imelik, kui beebi kolmanda pressiga välja poleks tulnud.
Carri seal kõrval hoidis mul kätt õla peal ja suutis mulle kaks korda öelda, et ma olen tubli:D Nagu arvata võiski, ega temast sela mingit asja küll ei old:)
A no niipalju ma võin tema kaitseks öelda, et magneesiumit ta mulle kotist välja koukis, kui ma tahtsin ja vett sain ka, aga siiani on mul selline tunne, et ma pigem oleks ikkagi üksi sünnitanud, sest ta oli seal nagu hädapätakast võõrkeha ja pealegi me ei ole ammu enam nii lähedased, et ta seal minu jaoks oleks oluline olnud vaimses plaanis, aga läks nagu läks..
Nagu ka eelmine kord, nii ka seekord pole mul õrna aimugi, kes mul sünnituse vastu võttis, sest kohe tuli ju uus vahetus peale ja mul ei olnud aega ju mingeid nimesilte ka vahtida:)
Kaks ilupistet tehti ka ja taheti kohe koju saata, kui ma juukseid kammides oma eneseväärikust ja viisakust tagasi saada üritasin, aga ütsin, et mul pole kuskile minna, et meil on kodus remont:)
Aga no vahva oli üldiselt :)