megaproblems/macrosolutions

Ka see läheb mööda. This too will pass.
Vaatasin filmi. Tuttava soovitusel. Ei olnud halb film. Vaatasin mingi hetkeni ja panin pausile. Võtsin oma jope, kontrollisin peeglist, kuidas ma välja näen, sulgesin lõua all trukid ja läksin trepile. Läitsin sigareti ja lasin mõtted endale ligi.. hääled, pildid, emotsioonid.. kõik see läheb mööda. Miks üldse vaevuda?
Vihma sajab. Vesi niriseb vihmaveerennist paaki. Mõtlesin häältele ja vestlesin mõtteis endaga. Vaikust! Panin käe veejoa alla ja summutasin vee soriseva voolu. Päris vaikseks ikka ei jäänud… ainus viis sellest sorinast pääseda, oli naasta tuppa.
Kala praadimise lõhn toas, telerist kostuv vaikne mõmin, arvuti undamine, laste nihelemised läbi une. Vaikust! Kuidas saada vaikust?? Ma ei taha magama minna aga natuke vaikust võiks olla küll. Käed sulasid klaviatuurile ja trükkisid sõnad: „ka see läheb mööda“
Mõistsin, et see on olnud imeline aasta. Nii palju emotsioone. Mul oli seda väga vaja, sest olin enesesse mandumas. Mõistsin, et tagasi linna kolides janunesin emotsioonide ja elamuste järele. Janunesin sündmuste ja kokkulangevuste, juhuste ja juhtumiste järele. Tunnen, et olen elus. Kõik on juhtunud plaanipäraselt. Planeerimatult.
Ütlen, et hoidun armumast. Samas on see vist toimumas.
Soov vaikuse järele asendus sooviga õhus hõljuvate lumehelveste vahele oma rada jätta. Lund! Palun lund!


this too will pass.. halb ja hea ka.. kõik läheb mööda