öösel

We’re the survivors.

Lubasin enesele, et lähen täna vara magama. Homme ju vaja vara tõusta ja tegus päev nõuab eelnevalt tõhusat puhkust. Kui poole südaöö paiku lastega koju jõudsin, jäin tahtmatult telerit vahtima. Siis avastasin, et film, mida poole silmaga jälgisin, oli päris paeluv. Peale seda teine isegi veel haaravam film ja nüüd on kell kolm. Ekraanil sahmib Erin Brokkoli ja ma mõtlen, et teeks eel ühe väikse suitsupausi. Eelmise pausi ajal avastasin, et igakord, kui mahvi tõmban, panen silmad poolkinni.. vb selle pärast ei olegi pansis toas suitsetamine nii mõnus kui võiks olla. Eelistan alati kas õue või pimedust. Eriti hea oleks 2in1. Ja siis avastasin veel, et ma ei saa niipea tuttu minna, sest tuli on pliidi all ja siiber vaja kinni lükata. – loll on see, kes vabandust ei leia, eksole.

Inimesed on veidrad. Inimeste vahelised tunded on veidrad. Kõige veidram on see, kui neid tundeid väe ja võimuga tagasi hoitakse. Vaatad, kuidas inimesed omavahel suhtlevad.. emotsioonid, näoilmed, segadus, uued inimesed uued emotsioonid.. see kõik on nagu freaking dating-show. Näed ühtesid inimesi minemas ja hoopis teisi naasmas... kuigi vähemalt osaliselt on näod või nimed samad..

Õhtupoolikul tekkis kerge diskussioon inimeste ära kasutamise teemal.. kes saab tõsta käe, et pole kunagi kedagi mitte mingiski mõttes ära kasutanud? Who’s gonna throw the very first stone? Kas mitte kõik meie tutvused pole mingil määral ära kasutamiseks? Ja meie sealjuures nagu närvilõpmed, mis võtavad vastu ja annavad edasi infot, signaale, teenuseid, teeneid? Raudselt. Ja siinkohal väike ülestunnistus mu lähedastele… olen teid alati ära kasutanud.. ja teile, kes te veel lähedasemad – kavatsen teid edaspidi eriti räigelt ära kasutama hakata :D

Eile (või oli see üleeile?) ütlesin raidole, et ta on ikka väga VÄGA hea sõber. Ja ta küsib vastu: „mida ma jälle teinud olen? Miks sa nii ütled?“ vaat.. sellepärast ütlengi, et sa oled väga hea.. ja sa ei pea midagi tegema.. ma tahtsin selle lihtsalt välja öelda.. ma tahtsin lihtsalt, et sa teaks..

3.49 Anni on läbi une rahutu.. Võtsin ta sülle ja … nii kaua on sellest möödas aga ta lõhnab ikka veel nagu küpsis  nii nagu siis, kui ta sündis. Vanilje ja šokolaadipisaratega soe suur krõbe küpsis.. ja se on nii armas, kuidas ta oma huuled haigutamise ajal ümaralt torru ajab.. ja se, kuidas ta pehmed väiksed sõrmed läbi une mu nägu kompavad. Iga päev korrutan Kasparile ja Annile, kuivaga ma neid armastan ja ikkagi tundub, et .. võiks rohkem korrutada. Kaspar istub vetsus potil ja karjub mulle üle maja: „emme! Sa oled mulle kallis!“ – sa oled mulle kallis. Teie kaks olete kõige kallimad. Kõiige.