helistasin just Elisele ja meeshääl Põhjaka mõisas vastas telefonile: "Tsau, Katja!" Ja ma aevastasin telefoni sisse.

so much for making impressions.

ma olen olnud väga rumal

me kõik tunnistame seda aeg-ajalt...

tühjendasin oma telefoni sõnumite kausta ja uskusin, et kui kustutan kõik sinuga seonduva, õnnestub sindki elust kustutada.
ei saanud hakkama.
ei tahtnudki enam.
kes teab, võib-olla ma ei tahagi niiväga sind, kuivõrd ära lõpetada seda, mis õhku rippuma jäi.

võib-olla tahan ikkagi sind.
unustada.



ohkurat! miks ma ei suuda niimoodi armuda nendesse, kellesse võiks ja peaks? miks ma ikka ja jälle kõigile haiget teen?

ma olen väga rumal. ja seda ka edasidi.
luban.


proosit!

rosamunde pilcher

Mu mälu on täis pisidetaile. Mälestused koosnevad lõhnadest, värvidest, nööpidest, klaaskuulidest, lõngajuppidest, lausekatketest ja muudest esmapilgul täiesti tähtsusetutest asjadest. Eemaltvaataja pilgule võib see kõik tohuvapohu ja täielik segadus tunduda aga tegelikult on kõik hoolikalt korrastatud, sorteeritud ja kartoteeki kantud. Tuhanded ja tuhanded tikutopsid rivis, igas peidus mõni hetk mu elust.

K: miks sa mind niimoodi vaatad?
V: ma hakkan vist sinusse armuma...
K: ära seda küll tee. ma olen lihtsalt üks ära hellitatud tüdruk, kes saab alati, mida tahab ja tol hetkel oli mul sind vaja.
V: miks sul mind vaja oli?
K: ma ei tea isegi..uudishimu? keelatud vili on magus?
V: sa särad vist koguaeg? erakordne, ma pole kedagi sinu sarnast varem kohanud.
K: karge meele igavene sära :D
V: su käed on külmad, tule siia, ma hoian sind soojas.




Taksojuht: kuhu ma teid viin?
V: kuhu sa minna tahad?
K: Valka
V: mis me seal teeme?
K: seenele enam ei saa aga kalale küll
V: sa tahad Valka kalale minna?
K: jah
V: teeme nii, et sõidame praegu koju, sööme,puhkame väheke, vahetame riided ja ma viin su ise Valka kalale
K: teeksid sa seda? tuleksid minuga Valka?
V: seda ja kõike muud ka, mida soovid.
K: ei, nii hakkab igav. sa pead vahepeal ikka keelduma ka
Taksojuht: et siis Valka?
V: ei, läheme koju
Taksojuht: olgu nii.

Nüüd oleks ideaalne, kui sa mulle õhtul helistaksid ja end mulle külla kutsuksid. Ja ma võtaks su kutse vastu.

Sa oled mu deja vu. Kui ma TEDA esimest korda nägin, teadsin kohe, et tema on see. Tema on see ja ma pean ta saama! Ja siis on kõik õige. Ja siis on kõik hästi. Su käsi sulab ta pihkude vahele, te kaelad põimuvad nagu viinapuuväädid, te huuled oleks kui teineteise jaoks tahutud. Hääl, puudutused - kõik on SEE.

Ja selle asemel, et rahulikult räästa all oodata, kuni torm vaibub, et siis käsikäes igavikku jalutada, tormasime me kogu ilma hooletusse jättes paduvihma kätte, kus vesi meie laugelt, põskedelt, sõrmeotstelt ja hingest igasuguse kire teineteise vastu uhtus.

Nüüd sa seisad siin. Deja vu. Ja ma ei tea, mida selle äratundmisega peale hakata. Su sõrmede vahel on koht minu omadele, su suudlused panevad pea pööritama, su käed libisevad mööda mu selga alla nagu hommikumantel õlgadelt, jättes mu su sooja pilgu sisse alastusse.

Ja parem oleks, et ma ei armuks. Sest võib-olla oled sina lihtsalt üks ära hellitatud poiss, kes saab alati, mida tahab. Võib-olla tahtsid sa siis mind.

Naudin muinasjuttu, mille mu ümber lõid. Pühin uneliiva suudlusega, mille jäätsid mu laubale ja sukeldun vikerkaarde.

palju õnne, said endale just tikutopsi.

Teatrist

Käisin täna Jürkat vaatamas. Ei saa öelda, et ma päris emotsioonitu oleksin. Siiski olen sõnatu... või noh, ma ei teagi. Kõigepealt tahan ära mainida, et ma küsisin eile oma kuti käest, et kuidas teatrirkiitikus saada- kus ma õppima siis peaks? Tema vastas, et ei peagi, igaüks võib teatrikriitikuks hakata. Mul oli nagu, et midaaa:O Ja siis ta ütles, et teatrikriitikud on tavaliselt peesse kukkunud näitlejad ja lavastajad... :OOO ... Aga kui mina tahan saada, kas ma siis pean tõesti kõigepealt hakkama a-la viienda järgu näitlejaks/lavastajaks? Ei taha nagu. Ja siis ma otsustasingi, et ei jaga oma nägemust mitte laiale maailmale vaid blogile:D

Jürkast siis: no teatrisse igatahes läksin lõbusama meelega kui tagasi tulin. Algus on tehtud väga segaseks, kõigepealt üks naine, siis juba teine, siis juba lehm lännu ja kolmaski naine platsis (kes siis tegelikult on teine naine)...mõikasite? Ilmselt mitte. Selleks, et sellest aru saada, tuleb minna etendust vaatama, mida ma kahjuks ei soovita.

Mingi publikuni jõudmatu point on ka maja seinalaudadega. Ma tõesti ei saa aru, mida lavastaja mõtles, kui ta näitlejad neid tassima pani. Selline tegevus pigem häiris kui täiendas etendust.

Põhiteema tundus olevat õndsuse otsimine ühe poolt ja rikkuse otsimine teise poolt. Ja muidugi Kaval-Antsu ja vanapagana suhe. Ainult et seekord oli vanapagan hea ja Kaval-Ants see paha mees. Nii nagu need rollid olid pahupidi pööratud, tundus ka kogu etendus mulle pöörlevate tuustidena, mis kõrbes tuulega ringi lendlevad. Just kui tuleb mingi selgem hetk majja, tuul pöördub ja uues suunas ajama. Selline ülesehitus teeb etenduse raskesti jälgitavaks.

Jälgimist segas ka paar taadikest, kes järjekindlalt algusest lõpuni mingites kohtades kommentaare lendu lasid. Ja nad tegid seda ikka nii, et vähemalt kolm rida ette ja taha neid kuulsid:) Mulle tundus, et nad olid "Jürka sõbrad", sest kommentaarid tulid ikka tema lausete ja tegevuste peale:) Ja loomulikult sattusin ma istuma just nende selja taha:)) Birgit arvas, et nad on nunnud:) Mina arvasin sama, ainult et kauge distantsi pealt:D

Mina hindan tükke sellest vaatenurgast, kas neis on midagi sellist, mis mind mõjutaks. Kõige parem tükk on selline, mis paneb mind lõpus püsti tõusma. Halvim- ma ei teagi. Ilmselt selline tükk, mis sunnib mind juba vaheaja saabudes lahkuma. Õnneks ei ole sellist tükki veel külastama sattunud.

Jürka lõpus ma aga tundsin, et sellele tükile ei tahaks isegi aplodeerida mitte, Siiski aususest näitlejate tehtud töö vastu aplodeerisin seni kuni nad olid kummarduse ära teinud. Rohkemaks ei suutnud ma kahjuks käsi tõsta. Kahju küll, aga arvan, et selle tükiga tegi Ugala endale karuteene. Kuid kes teab- võibolla on Viljandi "Jürka sõpru" täis, siis on kõik korras:)

failblog

kliki pildil

heledates tuledes masin sõidab maja ette ja lapsed on akendel elevil. punastes tunkedes mehikesed astuvad uksest sisse. "Kas siin peres haigeid lapsi ka on?" küsib üks ja paneb suure pauna lauale. "Niih, vaatame siis, mis meil siin on... ütle aaaa, mhmh, tubli...". "Nii, sinule anname analgiini, no-spad ja valuvaigistit", jätkab päkapikk. Teine mehike täidab mingit paberilehte - arvatavasti ettekanne Jõuluvanale, et kui hea laps ma olnud olen.

lahkuvad. lehvitavad veel uksel. aasta pärast näeme!!

süda teeb mõistusele keele
millest väljub loojamõttetund
lilledel on tunded
kividel on hing
suur valemõte lämmatamas Sind
kui usud enda valuväge vaid

jõgi peab suubuma verre
vabadus temale tuul
ta mäslebki suundadest ära
ta läheb ja kõrgendab meeli
loodus on alati loodus
naeratab minule sund

("Teisipäev Oksal" M. Usin)

ma kas peegeldan oma mõtteid, või on härra L mu blogi lugemas käinud.

sinna ta läks.


jalutasin kesklinna ja torisesin omaette. üks on loll ja teine laisk ja mina ka ei jaksa enam rabada.

Issuke:D

Vaata Katrin, mul on ka nüüd oma blogi :D Õppejõud käskis teha- suudad sa uskuda, et tänapäeval õpetatakse ülikoolis kuidas endale blogi teha:DD

L: hei, ma olen sind peaaegu terve aasta ootanud, otsusta lõpuks ära. ükskõik, kuidas sa tahad, et asjad oleksid, ma olen nõus.
K: aha, hmmm... no sellisel juhul teeme talvel pulmad :D
L: tule, läheme koju ära

läksime

sa oleksid ideaalne aga minus ei ole sinu sädet.
ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks sinusse armuda.

ma tahaks olla teie kõigi peegel, et teie võiks olla minu peegliks.
isekas on näha sõprades vigu ja neid enese teada hoida. nii ei saa ju keegi end parandada ja miks peaks tõelised sõbrad midagi säärast takistama...

et jah.

te ei ole täiuslikud.
mina ei ole täiuslik.

olge mulle peegliks, et ma saaks teile peegel olla.

sa oled nii jobu.
tühjad lubadused ja igavene joove.
hea, et ma sinust ei mõtle.
ambaalipurakas.


sind saab kikivarvul suudelda.
ja sul on veider hääl.
ja kolmas mina.
hea, et ma sinust ei mõtle.

ambaalipurakas.


----------------------------------------
* vaata, ma luuletan sinust