megaproblems/macrosolutions

tormab. tuul pressib vastu akent nagu tahaks läbi klaasi tuppa trügida. vihmavesi voolab rennist katkematu joana ja moodustab tilkade langemise, puude kohina ja tuule vilinaga muusikat.



mul on jälle see valgus akna taga, see ärevus hinges, isutus, janutus ja unetus.
ja ma ei tea, kas kohtumine teeks olemise kergemaks või läheks kõik veel hullemaks :D
loen su sõnumit ja kuulen selles su sõnu, häält, näen näoilmeid ja tajun mõttepause.

ja ma lubasin endale, et hoian tagasi. ei lange. käitun täiskasvanulikult ja tasakaalukalt. sa ei kujuta ette kui raske. v siis.. natuke vist ikka kujutad :)

analüüsides oma analüüsivõimetust - kas ma olen üldse kunagi varem midagi sellist tundnud?? aeg venib. aeg lendab. aeg venib.

näis mis saab...
näis...