kõige ilusam ja valusam koht etenduses oli pimedus valjus muusikas.
see lugu käis kajana läbi terve etenduse ja ma pidin PIDIN kavalehe ostma - lihtsalt sellepärast, et näha, kes seda muusikat teeb.
ei tahtnud vaheajale minna, sest muusika mängis..
inimesed ootasid pingiridade vahel, et pääseda kohvikusse ja suitsupausile aga mina istusin ja mõtlesin...
ja kui vaikus tuli, oli see nii valus.
lubasin endale, et kojujõudes otsin selle loo üles. leidsin.
sõnad teevad nii haiget, et nutaks.
seevastu valan endale klaasikese veini ja mõtlen nähtut läbi.
kaido ütles, et neil hakkab esmaspäevast jõuluasjade müük. jõulud pole midagi toredat. kõige depressiivsem osa aastaringist. kõige rohkem enesetappe tehakse jõulude ja vana-aasta õhtu ajal.. mul on juba tükk aega jõulude tunne.. mitte, et ma end nüüd kuskil tornis üles pooks või noaga veene nüsima hakkaks.. oh ei.. kütmise lõhn tänaval, külmetavad varbad saabastes, sall nina ees ja pimedad õhtud. ja see laul nüüd ka.. see laul on nagu autoavarii.. valusalt ilus ja haarav...sa ei taha aga ometi jääd seda ammulisui vaatama/kuulama...
unerahu mõttes kuulan paar korda midagi vähememotsionaalset peale ja..
ja broneerin laupäevasele etendusele 4-5 piletit..
(ma võiks vabalt oma promomisoskustega etenduse müügijuht olla :D)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment