Kas mitterääkimine on valetamine?

Kas valetamine ja varjamine on omavahel sünonüümid? Kas mitterääkimist saab valetamiseks pidada?
Miks inimesed üldse varjavad teiste eest asju ning tehtud tegusid? Teevad nad seda enda või teiste säästmiseks ? Kardavad inimeste reaktsioone, kui räägivad enda tehtud asjadest? Üldiselt on ju ikka nii, et valel on lühikesed jalad ja kunagi nagunii tuleb kõik välja- isasi siis enam, kas see, kes on asjadele jälile saanud selle kohta ka midagi mainib või jätab lihtsalt enda teada.. Valetajal on raske elu, sest ta peab koguaeg pingsalt pidama meeles, mida kellele ütles.
Kas valetamine algab alles siis, kui keegi küsib Sinu käest midagi ning sa räägid talle hoopis midagi muud? Kas suhtes saab usaldada inimest, kes varjab Sinu eest asju? Ka vaikimine saab olla valetamine, sest lihtsam on mitte rääkida, kuid ometigi on tegu tehtud. Või ikka ei saa maha vaikimist valetamiseks nimetada? Või saab?! Vaikimine võib olla ka sihlik valetamisele kaasa aitamine või tõe vaid endale hoidmine. Lähtudes olukorrast saab vaikimine olla hea või halb.. Hea kindlasti selle jaoks, kes vaikib, halb selle jaoks, kelle eest asju varjatakse.
Tahest-tahtmata tekivad mõtted, kui inimene Sinu eest (olgugi, et kasvõi Sinu närvide säästmiseks) juba pisikesi asju varjab, siis mida veel suurtest tegudest ja tegemistest rääkida?
Valesid on igasugustel erinevatel eesmärkidel. Ei ole halba ega head valet aga ometi võiks öelda, et neid saab eristada. Ühed on kahjustavamad kui teised.

Ikkagi oleneb kõik olukorrast.
Vaikimine siis, kui ei oska midagi vastata, ei ole valetamine
Vaikimine siis, kui on häbi tunnistada, ei ole valetamine
Vaikimine siis, kui ollakse mõttes, ei ole valetamine
Vaikimine siis, kui päritakse tõe rääkimist, on lihtsalt info varjamine, vältimine, salastamine (siinkohal võib juba tekkida erinevaid emotsioone)

Kui oluline on ausus sõprade, partnerite, elukaaslate ja abikaasade vahel ?
Olen nõus sellega, et igaühel meist on õigus otsustada, mida ta teisele räägib, kuid.. Aususe puudumisega ei toimi ükski suhe, sest see välistab usalduse. Karm tõde on parem kui vaikimine või varjamine. Kui inimene on suutnud TEHA midagi vaikimis- või varjamisväärset, siis peaks tal olema ka julgust ÖELDA, et ta seda teinud on. Ma pean aususeks seda, kui inimene ISEENDALE ei valeta. Kui julgeb vaadata oma hinge põhja ja näha seda, mis seal näha on.
Vat see on AUSUS. Mis puutuvad siia teised inimesed?
Teisi inimesi tuleks austada (just sellistena nagu nad on), aga see on juba teine asi.

Mõnikord ei tunnista inimesed isegi ilmselgete faktide puhul midagi üles, sellega seostub kahtlemata nahaalsus ja jultumus: ma ei peagi ja kõik. Äärmuslik egotsentrism. Mulle ei lähe korda, et minu teod mõjutavad kõiki mu ümber...