megaproblems/macrosolutions

seisan vihmas.
hooldekodu aknast paistab hele valgus. koguaeg. ööst öösse.
katuseservast küünitab tuulehoos vaher oma oksaga minu poole nagu kassipoeg käpaga lõngakera järele.
lagunenud kivitrepp, mis terve suve mulle istumisasemeks olnud, on külm ja kale. pühin jalaga lehti laiali ja varvas takerdub kivistesse aukudesse.
istuks? kaastundest..
aga ei, enam mitte. olid küll kaaslane soojadel öödel aga nüüd oled külm, märg, ükskõikne.
seisan trepil ja värisen.
seelik laperdab tuulekeerises ja sääred külmetavad.
tuul on viinud suve. ja sooja sügisegi.
suitsetan oma päevalõpu rituaalse sigareti ja sirutan väriseva käega lingi järele.
mitte hirmust pimeda koridori ees.. mitte hirmust sugugi.
sügis tungib elamisse. ukseesine on kortsunud lehti täis.
toa ahjusoe õhk lööb näol õhetama.
hommik on õhtust targem.
uni on magusam meest.
mees on ära.
poen voodisse ja uinun naeratus näol...
varsti. juba varsti.

millest mõtled, kui uinud sina?
head ööd. kõige paremad ööd.
kõige paremat ööd.