matused

Ma olen üks paljude seas .. täpsemini üks kuue miljardi seas. Ei kujuta päris täpselt ette, kui palju on neid, kes täna auto alla jäid või kui palju hukkub inimesi homme ja see tekitab natuke kõhedust. Sest.. mis eristab mind teistest? Kes ütleb, et mina homme ootamatu tellisega pähe ei saa, tee ületades auto alla ei jää, elektrilöögist südameseiskumist ei saa etc etc.. mitte keegi. Vabalt võin homme kõrvad padja alla pakkida ja teispoolsusesse kõmpida. Mida see endaga kaasa tooks? Ei, elu ei jääks seisma. Sugugi mitte.
Lapsed.. kelle juurde jääksid lapsed? Kaspar on nii vanaisa-poja, kui vähegi olla annab.. ma arvan, et mu ema tahaks ja jaksaks mu laste eest võidelda. Kindlasti.
Matused. Veider.. aga mulle vist isegi meeldivad matused.. selline lohutus-tunne tekib.. mitte kurbus vaid pigem kadedus.. et näe – keegi sai sellest maisest kõntsast lahti.. kellelgi hakkab edasi ainult parem.. ilusam, puhtam, vabam. Parem. Oma matustele tahan palju lilli. No väga palju lilli. Ja ma tahan kirstus ilus välja näha. Juhul, kui ma just laupkokkupõrkes ei süldistu või rongi alla ei jää, tahaks ikka avatud kirstuga matust.. ja ise väga ilus olla :D et siis kõik nutaksid.. löristaksid üksteise õlgadel nutta ja räägiksid, kui hea ja ilus ja tore ja miskõikveel ma olin, kuivõrd ebaaus see on, et mind enam ei ole jne.
Ja Sakala surmakuulutuste rubriik oleks paksult järelhüüdeid täis.
Isekas ah? Ei. Ma ei arva nii. Väga paljud inimesed (naised siiski enamasti) planeerivad oma pulmapidu aastaid ette. Et kõik oleks detailideni läbi mõeldud, et see oleks kõige ilusam päev nende elus. Miks ma ei võiks oma hüvastijättu kõige lähematega samamoodi ette planeerida.. Ma arvan, et kõige ilusam asi, mida oma kallitele teha, on korraldada nende unelmate matused. Viimane kohtumine, viimane hüvastijätt. Midagi sellist, mille järgi sind (mind) mäletama hakatakse.
Kaspari vanavanavanaema mäletan mina kahest sündmusest – juubel ja matused. Kaks väga tähtsat.. tähtpäeva?? Matused pole küll tähtpäev aga ikkagi… no kujutame ette, et minu matustele tuleb keegi sugulane või sõber, kellega ei ole eriti kontakti olnud.. käib matustel ära, aastaid hiljem lappab mingit albumit, leiab minu pildi.. ja kui siis keegi tema lähedastest küsiks, et oi, kes see veel on? Vastaks ta: „Katrin.. ma ei mäleta teda eriti aga tal olid väga ilusad matused“
Uhke ah? Muidugi. Parem isegi, kui see, et: „teil oli väga võimas pulmapidu“. Vaat siin ongi konks.. abielu võib lahutada, pulmi võid teha elus korduvalt.. aga matused – need on vaid korra. Ainsad. Ja siin ei saa midagi valesti olla.
Mul ei tule kabelimatus. Ma olen täieõiguslik kiriku liige ja mul tuleb kiriklik matus. Ma ei taha endale mingit matusebüroo hieledal hijäälel „emasüda“ laulvat meest kirstu juurde. Laulavad need, kes seda tõeliselt oskavad ja räägivad need, kes teavad, millest räägivad. Ei ole kohta emasüdal ja teistel samalaadsetel itkulauludel. Ainus muusika, mida võib kõlaritest lasta (kuigi ideaalis näen ka selle live esitlust), on Pärt Uusberg’i „Ma ei sure (teie kiuste)“
Ja kas ma mainisin lilli? :D isa teab, et mulle meeldivad rohekate õitega roosid.. nagu valged aga helerohelise varjundiga. Aga üldine värvigamma võiks olla heleroosa ja helerohelisega.. nagu need roosad liiliad, mille kroonlehtedel on tumedamad täpid... need on ilusad ja suured. Ja katsugu keegi mulle tuld otsa panna! Kremeerimist ma ei kannata. Tulen kummitama, raisk! :D
Riietus. No tõesti – ma arvan, et ma olen seda väärt, et inimesed, kes minuga hüvasti jätma tulevad, end viisakalt või isegi kenasti riidesse paneksid. Endal ju ka ometigi hea olla, kui ilus välja näed.. ehk siis sulgedega kübarad, päikseprillid, tumedad ülikonnad.. mõtle – pärast tehakse ju pilte ka :P
Ahjaa. Ja siis arter-party ehk peied. No selleks ajaks peaks kõigil olema silmameik laiali ja hääl hõre – edasi ei ole muud, kui söögid-joogid-trallallaa. Vedasime just Birgiti ja Villuga kihla, kes esimesena läheb. Mitte et kellelgi väga kiiret selle asjaga on aga point on selles, et esimesele lahkunule toovad teised kumbki kasti konjakit. Pm on selle kihlveo juures üsna kasulik esimene olla, saavad pidulised/leinajad 2 kasti konjakit. Teisele peielauale jääb üks kast ja viimased leinajad vaadaku ise, kuidas joogid saavad :D
Üldiselt.. ma ei karda surra. Ma lihtsalt ei taha… veel.
Elu on liiga palju ilus.
Aga kui peaks midagi juhtuma, siis teate, kuidas kõik olema peab. Kalli-pai ja aidaa.