Ma ei usalda inimesi, mul on seda väga raske teha, eriti raske on mul usaldada mehi. Need, kes kursis mu pereeluga peaks ideaalselt aru ka saama, miks see on nii.
Nooremana kippusin alati inimesi liiga sinisilmselt usaldama, tahtsin uskuda ja loota, et kõik inimesed on tegelikult ka oma südames head ega soovi kellelegi halba. Nüüdseks on elu mind õpetanud, et suur protsent inimestest on lihtsalt sitapead. Neid sitapäid leidub nii meeste kui ka naiste hulgas.
Sellepärast ongi mu sõbrad vaid sita pealt kooritud vahukoor :) Sõbrad, kes on olnud ikka aastaid ja aastaid, kellega jätkub jutt alati sealt, kus viimati pooleli jäi, sõbrad, kellega ei ole mingisugust hirmu koos nutta ja naerda.
Mehed.. ütleks vaid seda, et usaldus tuleb ära teenida. Ma ei oska enda usaldust enam niisama kinkida. Olen naiivselt usaldanud ja hiljem vägagi rängalt vastu näppe saanud. Lähisuhtes olev usaldus nõuab minult eriti palju julgust. Tean, et vastastikust usaldust ei saagi muud moodi saavutada kui riskides ja endast kõike andes, ka usalduse osas. Usun, et usaldus sünnitabki usaldust. Mul võtab usaldama hakkamine lihtsalt natuke kauem aega, kui suurel enamusel.
Kuidas üldse usaldust defineerida ? Usaldus .. usaldus on kindlustunne, et sind ei veeta alt. Usaldus on teadmine, et saad kellelegi loota. Usaldamine on suures osas ka tunne sellest, et sa ei ole siin maailmas üksinda. Usaldus tähendab ka seda, et sa annad kellelegi võimu sind hävitada, kui ta seda tahtma peaks, sest väga paljud kasutavad sinu poolt jagatud usaldust sinu enda vastu kurjasti ära.
Üks nõuanne, mis on meelde jäänud:
Arva inimestest alati kõige hullemat, sest halvimal juhul pole nad pooltki nii hullud, kui arvata võis ja parimal juhul üllatavad nad Sind meeldivalt. Sedasi pole võimalik pettuda ;)
No comments:
Post a Comment