megaproblems/macrosolutions

Laupäeva õhtu. Mõnus. Lapsed on just teki sisse mässitud ja magavad, laual on auravad kohvitassid ja kohupiima-mandlitort. Jutt jookseb, suud naeravad ja silmad naeratavad.
Oh, kullake, ma pole sind niiiiiiiii ammu näinud. Sõpru tunned hädas ja kui ma vahepeal hädahunnikus pisaraid valasin, mõtlesin sulle ja kõigele sellele, mida hullupöörast me korda oleme saatnud.
Me ei ole päris normaalsed. I must admit it :D
Aga me oleme üks põrgulikult vahva tiim.
Jutt jookseb ja tort kahaneb. Tobenaljad ja naerupurtsatused…

Ja siis heliseb telefon.
Ooo.. arles helistab.. hmm.. veider..mida tema veel tahab?

- “ega sa ei maga? Oled üleval?”
- “ei maga. Mis siis?”
- “ega sa kolgas ei ole??”
- “ei, miks ma seal peaksin olema??”
- “jane ema helistas, et mul korteris tuli põleb ja telekas mängib aga ma panin küll ukse lukku.”
- “no ma ei tea. Mina pole kolgas. Mul pole ju võtitki. ja mida ma seal teeksin?? :D”
- “okei. Mul isa läheb asja kontrollima”

Hiljem SMS: kõik on korras, valehäire.

No jeerum.. mis kuradi paranoia all te seal kõik kannatate?? jane ema helistas, et korteris tuled põlevad ja telekas mängib??? ja järgmine kõne on mulle, et kus ma asun?? :D :D :D

Otsi abi. Ausalt :D