* pildil pilk läbi meremuuseumi veranda merelava poole
tule, tule,
kui ei karda, siis tule...
õhtul läidame tule...
tule, tule...
ulmelisus sai reaalsuseks, kui käsmu bussijaamas Looduse Omnibussist välja astusin. või sai sel hetkel reaalsusest ulme?
majad nagu Lindgreni raamatutes, lapsed kivistel külavaheteedel, männid, meri ja muusika. õhk armastusest paks ja päike... päike... suur sinine taevas ja paadid merel.
liiga palju.. liiga palju, et sellega harjudes sellest loobuda.
panto
sünni, ela ja sure...
tundub, et just seda sinna tegema läksingi - uuesti sündima, et elama hakata.
ja milline elu!!
ma ei teadnud, et seal oled. lootsin. muidugi lootsin. soovisin. ole oma soovidega ettevaatlik. need võivad täituda.
ja soovid täitusid.
kõik oli nii, nagu ma mäletasin. su juuksed ja põsed ja hääl. ja ikkagi jah - juuksed :D
läbi metsa mere äärde. liiva sisse, kivi peale. vaatama vees ujuvaid tulukesi ja kuuselatvade vahel hõljuvat kuud.
kuu muigab meie üle ja naerab meiega koos.
hommikul tõusevad patjadelt näod kui hirved sarapuupõõsaist.
ära lennuta sõnu. aeg lendab.
ja kui aeg minna lahku.. siis jällegi ei jäta me hüvasti.
pole vaja.
näeme.
No comments:
Post a Comment