Kõne

Nonii... Sättisin just ennast pikusse, kui nagu aamen kirikus, helises telefon.. "Tead, me oleme ikka kokku loodud ja ma tahan, et sa oleks õnnelik.. Ma tõesti palun vabandust kõige eest, mis ma halvasti teinud olen ja ma tahan, et me oleks koos"..
Ma olin kohe sõnatu... Küsisin, et no.. A kas sa nüüd tahad üürilist või peret? " Ma olen kogu aeg peret tahtnud ja kui ma üürilist tahaks, siis mul oleks ammu juba siin üüriline"..
Üldiselt ma olin enamus aja vait... Mis ma oskan öelda.. Kaks päeva karjumist ja ei tulegi enam tuttavat tavapärast lolli juttu...
Ma olen siiamaani vait.. Ma ei tea ikka veel mitte midagi..


Ikka veel vait.. Äkki homseks saan karjumise vähemalt tagasi.. Karjun veel kaks päeva ja äkki siis tuuakse mulle mäkist jäätist daimi tükkidega ka?
Või tehakse uus abieluettepanek?

Mis ma nüüd siis tegema pean?

Postitan kuulutuse kuskile soovi homme:
Ostan õnneliku elu. Soovitavalt eluaegse järelmaksu ja garantiiga.

Ja dai bohh, kui ma homme juba õnnelik ei ole!


aa.. Ma sain temaga täna korra kokku ka... Kelts on olla üldiselt, nii et kui ta helistas, olin ma statoilis ja ostsin Fredile juua.. Küsis, et mis teen ja et ta on mulle minu lemmikkomme ost, et ta tahaks mulle neid anda ja et mis meil edasi plaanis on.. Ütsin, et no olgu... Ma tulen sinna sadama statti, et aga mine ja osta mulle latte.. Jõudsin kohale, parkisin kohe sinna mulku, kus rehve saab pumbata.. võtsin kommid, käskisin vaadata, palju rehvis rõhk on ja vajadusel juurde pumbata ja ütsin, et mul on nüüd sitt olla, et me mineme Frediga koju ..


Nii.. Kui see asi matemaatiliseks ajada, siis saan valemi:
Carri armastuse tugevus on pöördvõrdelises seoses minu karjumisoskusega kuubis korda ülbus liita pohhuism. ( Siin Dima läheb kooli jälle.. Mõtsin, et meenutan ka matemaatikat veidi:)