megaproblems/macrosolutions

eile nutsin nagu väike laps. lohutamatult.
täna rõõmustan. piiramatult.

saan oma kodu, tööpakkumisi sajab uksest ja aknast, sõbrad on tagasi. isegi isa kommenteeris: näed - elu loksub ise-enesest väga hästi paika.
loksubki.

dengast oli armas paablilt helistada. oli see nüüd lohutuseks, et räädult ei helistanud? kindlasti :D a veel armsam oleks, kui veini ka kaasa tooks, kui kunagi siia tagasi tuleb :D :D

mul oli täna mälupilt tulevikust. sulgesin oma kodu ukse (selle kodu, mida mul veel ei ole), astusin trepist alla ja läksin tööle. valgus, värvid, helid ja lõhnad.. kõik oli paigas. päike paistis koridori aknast trepile ja heitis seintele läbi vitraazakende värvilisi laike, potililled aknalaual hakkasid õisi looma ja terves majas oli ahju kütmise ning kohvi lõhn. trepp nagises iga sammu all ja krõnksutasin varbaid, et sussid jalas püsiksid. ringutasin ja avasin ukse. tõmbasin akende eest kardinad ja keerasin välisukse lukust lahti. istusin kabinetti ja jäin ootama. inimesi. tööd. eneseteostus, suhtlemine, motivatsioon.. kõik olemas..

ja see kõik on nii käega katsutav.

ma usun, et saan selle kodu. ma usun, et saan selle töö. ma usun, et see on minu elu. ma lihtsalt ei ole veel sinna kohale jõudnud. olen teel. palun oota mind ära.

jalka- ja meestejuttu:
riks lõhnas täna eriti hästi. edevuse laat. tulevik vs levadia 0:0 - see on ju võit!
trinz ja dima sobivad nii hästi. nii hästi. hea kohe vaadata :)

ühe mehega rääkisin eile... "helista teinekord paar päeva ette - planeerin oma aja ja saame kokku" - peeris hea :P

ah. kõik on viimse peal.