Ma ei tea, kus on mu juured, ma ei tea, kus on mu koht ja ma ei tea, kuhu ma kuulun või kelle oma olen..
Mu asjad (Fredi toa mööbel ja 15 200 l kotti) on nüüd tagasi kolitud.. Ja mina istun Trintzu juures nagu oma viimases kantsis ja ulun..
Kõik on liiga laokil ja ei mahu ära kuidagi see valu minu sees.. Allaneelamise valu ja häbi..
Häbi on minna jälle tagasi.. Nii uskumatult sitt on jälle süüa oma sõnu ja reeta iseennast iseendale...
Häbi on vaadata otsa kõigile, kes on minu jaoks olemas olnud.. Vähesed jäävad..
Oleks, et midagi muutuks.. Kõik on sama.. Vaata, et kohati hullemgi veel..
Olen vaid teel, et kaotada end..Kiviks süda, sügisleheks hing..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment