magasin. magasin palju ja rohkemgi veel.
ja läbi selle une mõtlesin. asjade ja inimeste üle.
aja ja kohtade üle.
tühjus tekkis hinge.
inimesed tulevad ja lähevad. ajutiselt ja jäädavalt. ei peaks neid hetki taga nutma vaid mäletama seda, mis ilus ja hea. olema tänulik nende hetkede eest, mis olemas olid.
miks meil sellegipoolest on raske inimestest lahti lasta?
taasleitud sõprade taaskaotamine. milleks? et uuesti taasleida???
iga kord, kui ma seal šampust joon, mõtlen teile :)
ja
ja siis hoopis teistest inimestest...
kui ütled, et olen lapsik ja ise oma käitumisega mind trumpad, kas oled siis kahepalgeline või üritad end minuga samastada?
infantiilsuse maailmameistrivõistlused.
Mina pisarat tean, mis
põletab luuni kui tina.
Ja naeru ma tean,
mille kalkust vist kadestaks jäägi.
Ma ei tea, mis on armastus.
Seepärast sellest ei räägi.
Lihtsalt: igas mulle tähendand näos
oled hinganud sina.
PS. kesiganes te täna riia mnt vana kalmistu korda tegite ja küülnasärasse ehtisite, see läks hinge. ja mitte ainult mulle. terve kõnniteeserv oli täis inimesi, kes naeratasid, imestasid, pildistasid ja kiitsid. ilu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment