megaproblems/macrosolutions

Eilne perepäev oli tore... muuseum... vanad eesti asjad... mardisantidest kasvatajad... väikesed lapsed naerist tõmbamas:)) minu Mailast sai eit:))... soe karask... kommid... puuviljad... soe soe tee...järgnes õhtu piparkookide ja rohke teega sõbranna juures. Sõbranna, kes jagab minuga kolli-wäkk... võtku tervenisti endale ja tehku õnnelikuks mind:)

Eile öösel jalutasin läbi arkaadia aia Kata juurde... enne äratulekut oli jutuajamine isaga... eks näis, kas issi suudab oma tütrekese õnnelikuks teha... meeles veel tundmused ja jutt... pisaraid tagasi hoides kõndisin vaikselt mööda valgustatud rada ja lootsin, et kunagi tuleb veel aeg, kus ka mina saan täielikult täielikult õnnelik olla... et ei oleks seda katkist, jäsemeteta tunnet... et oleks juba see teadmine, et ma olen selleks olemas ja olen õnnelikult olemas... ei saa ju teha teisi õnnelikuks kui ise oled katki? Istusin mõned minutid keerdkiigel või misiganestanimion:) ja lihtsalt kuulasin muusikat, mis üürgas mu fööni kõrvaklappides. Vaatasin vana veetorni... ma ei teadnud miks, aga vaatasin seda päris kaua, niisama, midagi mõtlemata... aga just nüüd ma taipasin, et kui ma seda vana-vana ellujääjat vaatasin, siis talletus kuskil alateadvuse kaugemas sopis tarkus, mis just nüüd, seda postitust kribades välja popsas. Kui see torn on üle elanud kõik need ajad ja vaevad, siis suudan ju seda ka mina! Eriti oma sõprade abiga. Nii et kui ma teile veel öelnud ei 0le aitähh, et te mul olemas olete, siis teadke, ma olen ilmatu tänulik!