Annan endale peegli ees kõrvakiilu ja teisegi veel. Põsele jääb õhetav käejälg ja vajun nutta tihkudes diivanile. Ma ei nuta valust. Ma nutan ise-enese rumalusest. Nutan ja halan, et ei taha reede õhtul üksi olla. Mõnes mõttes on see naeruväärne – oleks ma päris üksi, võiksin teha, mida tahan.. aga PÄRIS üksi ma ju ka ei ole. Sellest annab aimu rütmiliselt tõusev ja langev tekikuhi voodis. Lapsed. Jah, lapsed.. Vahest ma nutan, et mul pole aega iseenda jaoks või sõprade jaoks. Vahest ma kirun, et niipalju asju jääb nägemata-tegemata-kogemata. Kogemata kogemata. Aga samas… mida ma ilma nendeta teeksin??? Ja jalutan peegli juurde ning annan endale kõrvakiilu.
Mina ei ole üksik. Ma olen üksikvanem. Ja see paneb mu ajaplaneeringule teatavad piirid. Ranged. Ma ei saa endale lubada kontserte-pidusid-olenguid. Kunsti- ning kultuurisündmusi, spontaansust. Kõik peab olema ette planeeritud ja läbi mõeldud ja organiseeritud.. võite siis ette kujutada mu sisemist nördimust, kui üks või teine esmapilgul koordineeritud plaan kokku kukub.
Jupp aega juba olen end outcast’ina tundnud. Aga see ei ole tegelikult mitte kellegi süü. Mitte keegi ei ole mind välja arvanud. Mul lihtsalt puuduvad võimalused.
Ja siis ma nutan kadedusest. Neil on lõbus. Nemad naeravad. Nemad naudivad elu. Ja mina vanapaksloll istun (isegi mitte üksi) kodus ja nutan… Ja annan endale järjekordse kõrvakiilu.
Eriline lollpea.
No comments:
Post a Comment