.. tahks lihtsalt istuda kodus, teki sees, oma kookonis.. muust maailmast eraldatuna.
Tunnen kuidas ma enam ei jaksa. Ma lihtsalt ei jõua enam kõige ja kõigi eest vastutada ja kuulda alati seda, kuidas ma KÕIGES süüdi olen. Eriti nendes asjades, mis minusse ei puutugi.
Mul on tööstress, tõsiselt. MA olen end ületöödanud. Igas mõttes, iga koha pealt vist. Variante on kaks- kas ma ei suuda üldse öösel magda või magaks terve päeva maha. Vahepealseid lahendusi hetkel ei eksisteeri.
Lisaks sellele kuulsin taas midagi suhteliselt jahmatavat, mis pani mind elu väärtuse ja selle haprsu üle mõtlema. Mu ühel heal sõbral avastati leukeemia, suhteliselt üleöö. Veel eelmisel aastal oli tema tervisega kõik korras, kui tervisekontrollis käis ja nüüd olid nädala jagu tal pea-ning kõhuvalud. Seadis oma sammud arsti juurde ning jah.. sellise uudise ta sai. Hetkel on haiglas ja saab keemiaravi, varsti tuleb ka luuüdi siirdamine, mis on 50-50.. Üks mu tuttav on leukeemiast eluga välja tulnud, teine suri.. NII KURADI NÕME ma ütlen.
Mõtled ju ikka, et sellised asjad minu lähedastega EI juhtu.. kahjuks aga juhtuvad :(
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment