võta üht ja viska teist. täna peaks teist võtma ja seda esimest millegagi viskama :D
Eile õhtul mõtlesin L-le isegi võimaluse anda... noh.. kõik muudkui kiidavad teda takka ja susivad meid kokku. läksin trepist alla ja otsisin pilguga kontakti aga härra oli piisavalt hõivatud neidudehordist, mis teda ümbritses. ei hakkanud härrat segama..
läksin õue. A-ga. jalutasime läbi vihmasajuse pargi. jalad said märjaks. teed tahaks.
A: lähme joome su juures.
hahahhaa:D so obvious. aga nooo.... lähme siis.
ja kui minu juurde jõudsime, hakkas telefoniekraan helendama. L avastas vist mu kadumise.
Damn!
Enivei.. A-ga sai kokku lepitud, et meie vahel pole midagi. ja et kui järgmine kord näeme, teretame, ajame juttu.. aga ta ei pane enam oma jopet mulle õlgadele, ta ei ütle, et kuule, me peame rääkima, ta ei vii mind enam parki jalutama ja ta ei saada mind enam koju. Ja mina niisamuti. Lõpetame asja kähku ära.. et ennetada igasuguseid tunnete tekkimisi ja segadusi.
somehow... seda "oleme-sõbrad-ja-midagi-ei-juhtu"-kokkulepet olen ma varemgi sõlminud. ja siis korduvalt mõnuga rikkunud.
L-i ma õhtul välja ei kutsu. mitte enne, kui olen veendunud, et 3. härrat seal pole. kui plats puhas on, võin kutsuda.
ja sellega panin siis hetk tagasi oma prioriteedid meeste osas paika.
I'm my own dr.Phil
segane jutt. ärge pange tähele.. vaadake parem seda:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment