.. ja niimoodi ma muudkui korrutasin enda Nuffikut ja üritasin seda võimalikult imeliku venekeelse aktsendiga öelda. Unesegasena ja ülimalt väsinuna tunduvad sellised asjad piisavalt naljakana, ausõna!
Nalja sai ka siis, kui Dimaga Koplisse Kata-Agatale külla läksime. Asutsime trammi pealt maha ja siis vaikselt omavahel arutlesime selle üle, et huvitav, mis peatus see küll olla võiks, sest Dima oli korra ka varem Kata juures käinud ning ta mäletas vaid seda, et kuskil Säästuka juures pidi trammi pealt maha minema. Läksime siis üle tee ja ikka arutlesime, et ühtegi peatuse silti ka ei paista.. ja siis astus meie juurde üks vanamutike, kes ütles errriti tigeda häälega:
"See siin on Sitsi peatus!" ..
Ma hakkasin kohe südamest naerma! Kas inimestel tõesti ei ole siin elus mitte midagi muud teha kui pealt kuulata seda, mida teised inimesed üsna vaikselt lihtsalt omavahel arutavad??!
alles mingi aeg tagasi kirusid, et kui kolepaha dima on ja nüüd jälle koos? megairw
ReplyDelete