Mingil tobedal kombel kipun ma alati arvama sitas seisus, et enam hullemaks minna ei saa, et nüüd olen piisavalt tugev... ja siis elu lihtsalt naerab mulle näkku ja näitab, et alati saab VEEL HULLEMAKS minna! Ju ma siis ikka ei ole veel endiselt piisavalt tugev. Ehk on mul veel kasvamis-ja arenguruumi.
Viimased kaks tööpäeva on olnud lihtsalt hullumaja, üks jama teise otsa. Minu hetkel ainsaks lohutuseks on see, et mind ootab ees kolm vaba päeva, üks päev tööl ja siis veel kaks vaba päeva.. Küll ma hakkama saan, alati olen ju saanud.
Ma ei ole kunagi olnud rahaliselt sellises madalseisus nagu nüüd.. lisaks kõigele muule ootab mind ees vist ka korterivahetus. Õppelaenu tagasimakse tõusis sellel küll 300'lt 1200 kroonini. Mu arvel on hetkel MIINUS 1200 krooni, rahakotis suht NULL krooni ja palgapäev on alles 5.augustil. VÄGA NUNNU! Ole veel kuu aega puhkusel ja ürita sandikopikatega järgmine kuu üle elada. Lisaks kõigele sellele vajab korteriüür ning Elioni arvegi maksmist. Ei ole kerge see täiskasvanu elu. Iga päev õpib midagi, eks minu edasise aja õppetund saab olema sellest, kuidas hakkama saada ja ellu jääda. Lohutan end mõttega: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Peab saama, hakkab saama! Ilmselgelt ootab mind mõneks ajaks ees nii mõnestki oma e-pikendusest loobumine.. aga pole hullu! Tegemist on siiski vaid asjadega ja surres ei oma asjad nagunii mitte mingisugust väärtust (ja mul endiselt ei ole plaani surema hakata).
No comments:
Post a Comment