Alustaks sellest, et olen kollektiivselt haige- Mailal kõrvapõletik, Jussu bronhiidieelne seisund, ise põiepõletikus. Paraneme küll õnneks helikiirusel, aga siiski. Nõme on nii ilusal ajal haige olla.
Seejärel- mu mehel ei ole minu jaoks juba paar nädalat (kui mitte rohkem) aega olnud. Ilgelt nõme. Kohtume ainult selleks, et koos magama minna ja siis veel selleks, et kas mina tõusen varem ja vaatan, kuidas ta magab, või siis hetkel selleks, et vaatan kuidas ta viimasel hetkel tõuseb ja ruttu tööle kimab. Sucks! Ainus lohutus, mis mulle antud on, on see, et tulevad ajad, kus tal on rohkem aega. blääääääh
Ja siis veel muidugi raha. Viimased rahad läksid ravimite peale ja nüüd on kõik kõik otsas. Söök hakkab otsa lõppema ja härra Koll ei kavatsegi mulle vist raha tagastada. Peaks rõhuma ta südametunnistusele. Lisaks muidugi veel see, et nüüd ei saa ma tööl käia ja seega ei saa ma oma võlgasid maksta. Ja mulle kohe üldse ei meeldi võlgu olla.
Sai mõnus hala. Ütleks, et hakkas kergem, aga seda ka ei saa. Kõik on ikka nii essusti praegu.
Aga vähemalt on mul lapsed:) Ja mees, keda magama oodata:) Ja muidugi sõbrad- elu on siiski ilus:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment