...
tahtsin lihtsalt öelda, et tunnen ebamaist rahu, kui mu kõrval istud. nagu kõrvad jääksid lukku ja silme eest läheks uduseks. ei kuule, ei näe. jääb ainult suur rahu, mida katkestab oma hingetõmmete kahisev vile. ja siis ma võin su kõrval naerda või mossitada või isegi nutta, sest see ei oleks imelik. sest sa tead minust niigi kõike. peaaegu. ja me viskame pead kuklasse, kissitame päikse poole silmi ning muigame omaette. vahet ei ole, kas hommikul, lõunal või õhtul :)
ja iga kord, kui ma sulle naerdes armastust avaldan, naerad sa selle peale. ja tõsiselt ma seda ei julge...
No comments:
Post a Comment