megaproblems/macrosolutions

ahelreaktsioon.

kui ühel inimesel läheb sitasti - kaasab see endaga veel hunniku inimesi, kellel sellest sitasti minema hakkab.

unistus, mind mind aastajagu toitnud on, jääbki unistuseks.
ma ei saa endale seda korterit, ma ei saa endale seda tööd.

ma ei saa lapsi lasteaeda panna, sest neil pole kohta,
mul ei ole tööd ja ma hakkan saama peretoetust 1500.-/kuus


elu on lill? on??

peaks vist maale korteri üürima ja oma laspehoolduspuhkuse lõpetama.
Seal on mul vähemalt töökoht ootamas ju..

(oh, irony)


andestust. annan lastele head-ööd-musi ja nutan end tühjaks.
nutan end tilgatuks ja hakkan uut vundamenti ehitama. uuele unistusele..

minu kuus kuud sitta ja saasta... kui kaua teie vastu peaks?
mina murdun kohe.

mind on solgutatud nagu nartsu ühest seinast teise ja alati jääb mulje, et ma olen inimestel jalus.
ma nii üritan. teha kõike ilusti, hästi, korralikult...
üritan koguaeg naeratada - heh, küll ma hakkama saan...
nüüd tunnen, et enam ei jaksa. kõik mille nimel ma pingutanud olen, lendub tuulde

ma olen niiii katki. JÄLLE!

kuidas see võimalik on???? kuradi kurat! kas ma olen siis tõesti nii palju halba ära teeninud? kas ma olen seda väärt? nii väärtusetu...

lapsed magavad nagu inglid. ja ma nutan. ja ma nutan. ja ma nutan...
soovin, et sajaks ja keegi ei saaks aru, kas see on vihm või pisarad, mis mu põskedelt alla voolavad.

nii ei või
nii ei saa


elada ei jaksa