"PALAVIK"

Anton – 50ndates aastates mõisavalitseja.
Regina – noor naine, elab Antoni juures
Paul – teener, majapidaja

Hämar söögituba väga pika lauaga. Laud kaetud kahele, keset lauda on leivakorv soola ja pipraga ning küünlad. Anton ja Regina istuvad kumbki oma toolil teine teises laua otsas. Taustaks mängib vaikselt muusika.
Anton: Head isu!
Regina: Head isu!
Anton: Kuidas su päev möödus?
Regina: Rahulikult. Ulata palun soola.
Anton: Millega sa päeva sisustasid?
Regina: Hommikul olin raamatukogus, pärastlõunal istusin terrassil. Imeilus ilm. Ulata palun soola.
Anton: (iroonilisel toonil) Ilm on tõesti ilus. Palun, kas me võiks mõnikord ka millestki muust rääkida, kui ilmast. Ma olen sellest väsinud!
Regina: Ulata palun soola.
Anton: See ei ole normaalne, et me elame sama katuse all ja kohtume vaid õhtusöögi ajal, et ilma üle arutleda!
Regina, mõistes, et soola ei ulatata, hakkab sööma. Tema näoilmest võib lugeda põlgust Antoni vastu.
Anton: (jätkab häält tõstes) Kui naine meest armastab…
Regina: (katkestab Antoni poolel lausel, tõuseb ehmudes toolilt ja vastab ärritunult, samal ajal suud tühjaks süües) Sa tead, et ma ei… (rahuneb, pühib salvrätikuga suunurgad ning jätkab endisel rahulikul külmal toonil) Sa tead, et ma ei armasta sind. Sa oled vana ja kortsus ja vastik ja rõve ja ma ei armasta sind. Ainsad tunded, mis minus sinu vastu olemas on, on vihkamine ja tülgastus!
Anton: Aga sa armastad raha. Minu raha.
Regina: (võtab istet ning jätkab ironiseerivalt) Millest härra siis rääkida soovib?
Anton: Ma tahaksin sinuga ooperisse minna.
Regina: Ma ei taha sinuga ooperisse minna.
Anton: Ma tahan, et sa mu juukseid lõikaksid.
Regina: Mine juuksurisse.
Anton: Ma tahan, et sina mu juukseid lõikaksid.
Regina põrnitseb ükskõikselt aknast välja.
Anton: Ma tahan sinuga rohkem kokku saada.
Regina: (ükskõikselt) Sa võid lugemistunni ajal raamatukokku tulla.
Anton: Ma tahan, et sa minu voodis magaksid.
Regina: Seda ei juhtu! Seda ei juhtu nüüd, seda ei juhtu homme, seda ei saa kunagi juhtuma!
Anton: (tõuseb lauast, asetab salvrätiku taldriku kõrvale, jalutab leivakorvini laua keskel, võtab soolatoosi, asetab selle Regina ette lauale) Homme kaheksast ole valmis. Saadan kleidi lõunapaiku sinu magamistuppa. Peale ooperit õhtustame väljas.
Regina jääb üksi laua äärde sööma.


Fuajee. Välisuksest saabuvad Anton ja Regina, mõlemad väga pidulikult riides. Neile tõttab vastu majahoidja Paul.
Anton: Paul, palun viige auto garaaži. (ulatab võtmed)
Paul: Jah, härra. (lahkub)
Anton: (Reginale) Sina.. tule kabinetti. Teeme ühed dringid enne magamaminekut.
Regina järgneb Antonile kabinetti, võtab diivanil istet.
Anton: Mida sa jood?
Regina: Vermutit. Sidruni ja jääga, kui sul on.
Anton: Palun. (ulatab joogiklaasi)
Regina: Tänan.
Anton istub Regina kõrvale, võtab tal käest. Regina võpatab ja tõmbab oma käe kähku eemale.
Anton: Sa oled külm. Külm ja kalk.
Regina: Sa ehid ja sätid mind, solgutad siia-sinna, käid mind linnas näitamas. Käid minuga linnas uhkustamas. Ma olen nukk. Ei midagi enamat. Ma olen nukk ja ma võingi olla külm ja kalk ja südametu. Mida sa siis ootasid? Et ma langen sulle kaela? Et sa suudad armastust osta? Mulle meeldib raha, mulle meeldivad asjad. Mulle meeldib rikkus. Ja ma olen siin vaid selle pärast, et sa seda kõike mulle pakud. Ja vastutasuks said endale nuku. Anton, tõesti… sa ei ole ju nii naiivne? Ma olen siin. Ma olen siin olemas. Ja see on ka kõik.
Anton: Sa oled siin ja sa oled olemas aga…
Regina: Mis aga? Mis aga, Anton? See on nii, see jääb nii ja midagi rohkemat ei ole ega tule. Lepi sellega. Lepi, on sul endal lihtsam.
Anton tõuseb diivanilt, käib rahulolematult mööda kabinetti edasi tagasi.
Anton: Ma ei saa sellega leppida, see on ju tsirkus!
Regina: See on tsirkus, mille sa ise tellisid. Või tahad, et ma lahkuksin?
Anton: ei-ei, seda mitte.
Regina: Tahtsid sa veel millestki rääkida?
Anton: Ei, või.. see tähendab jaa.. Või siis ikkagi ei.
Regina: Head ööd siis! (Asetab klaasi kapiäärele ja suundub oma magamistoa poole)
Anton jääb üksi kabinetti, joob tühjaks oma konjakiklaasi, kustutab tule ning lahkub samuti.


Raamatukogutuba. Kaks kõrget tugitooli akende läheduses. Regina istub kerratõmbunult tugitoolis ja loeb raamatut. Temast natuke eemal teises tugitoolis istub prillid ninal Anton ning teeb sama.
Regina helistab kellukest, ilmub Paul.
Paul: Te kutsusite?
Regina: Jah, Paul. Kas te saaksite tuua mulle klaasi vett ja aspiriini. Mul on kohutav peavalu.
Paul: Kohe, preili. (lahkub)
Anton: (tõstab prillid ninalt) Ma ei teadnud, et sul on peavalu.
Regina: Mul on alati peavalu, kui sa lähedal oled.
Anton: See selgitab nii mõndagi. (Antoni nägu tõmbub irvele)
Regina: Mida?
Anton: (naerab) See selgitab, miks me magame eraldi magamistubades.
Regina: (omaette) juhmard!
Anton: Rahune. Peagi saad oma peavaludele väikese puhkuse. Ma nimelt sõidan mõneks ajaks Inglismaale. Töö asjus.
Regina: Sina ja töö asjus?
Anton: Jah, kujutad ette, mõni siin peab ka tööd tegema, et sinu elu kinni maksta.
Regina: Ära süüdista kõiges mind. See oli sinu soov ja valik. Nüüd raba tööd, kui vaja. (muigab) Kui kauaks sa ära lähed?
Anton: Nonoh? Kas preili kardab, et hakkab igatsust tundma?
Regina: Mitte sinnapoolegi! Ma lihtsalt uurin, kui kauaks mulle hingamisruumi antakse.
Anton: Nädalaks. Võid vanemaid külastada, kui soovi on. Jätan sulle reisiraha.
Regina: (ironiseerival toonil) Kui lahke teist!
Anton: Või soovid sa kaasa tulla?
Regina: Kohe kindlasti mitte. Küll ma endale su äraoleku ajaks tegevust leian.
Anton: Selles ma ei kahtlegi.
Anton tõuseb tugitoolist, paneb prillid pintsaku rinnataskusse ning asetab raamatu riiulile. Lahkub.
Siseneb Paul, kandikul täidetud veeklaas ning tabletikarp.
Paul: Teie rohud, preili.
Regina: Tänan. Pange palun lauale. Aitäh.
Paul: Kas preilil on veel soove?
Regina: Ei, tänan. Paul, kas te lähete Antoniga Inglismaale kaasa?
Paul: Ei, preili, härra andis korralduse teie eest hoolt kanda.
Regina: Käskis teil minul silma peal hoida?
Paul: Käskis minul teie eest hoolt kanda.
Regina: Väga kena. Võite lahkuda.
Paul lahkub raamatukogust. Regina jääb tugitooli lugema.
Tuled hämarduvad


Regina istub raamatukogus endise koha peal. Helistab kellukest, ilmub Paul.
Paul: Te kutsusite, preili?
Regina: Jah. Palun öelge, mis päev täna on?
Paul: Täna on teisipäev.
Regina: Mis tähendab, et Anton on ära olnud…
Paul: … neli päeva, preili.
Regina: Paul! Ma pean siit majast välja saama. Ma suren siia linnupuuri!
Paul: Soovite oma vanemaid külastada?
Regina: Ei, te ei saa aru. (mõtlikult) Nemad ei saa aru… (Regina elavneb) Paul, pange auto valmis, me läheme poodidesse ja kontserdile ja mu sõpradele külla!
Paul: Kuidas preili soovib. (lahkub)
Regina paneb raamatu käest ning lippab oma magamistoa poole.


Fuajee. Uksest sisenevad Regina ning Paul, kelle käed on täis lugematul hulgal karpe, kohvreid, paberkotte.
Regina: Viige need minu tuppa, palun.
Paul: Jah, preili. Preili?
Regina: Jah?
Paul: Te ei ööbinud tol õhtul hotellis, ega? Te tuba oli puutumata.
Regina: Ei, ei ööbinud. Ma käisin (rõhutab) sõpradel külas. Palun viige mu asjad minu tuppa.
Paul: Jah, preili.
Regina keerutab end uues kleidis peegli ees ning kohendab soengut. Hoovi sõidab auto ning mõne aja pärast siseneb välisuksest Anton.
Anton: Tere päevast, kallis!
Regina: (naerdes) Mis kallis ma sulle olen?
Anton: Oled-oled. Keegi teine ei ole mulle kunagi nii kalliks maksma läinud.
Regina: (purtsatab naerma) Tere päevast, armuline härra. Kuidas tööreis läks?
Anton: Hästi, tänan küsimast.
Regina: Sa jõudsid varem?
Anton: Nii on.
Regina: Ei usalda mind? Tulid kontrollima, kas linnuke ikka istub puuris?
Anton: Näha on, et linnuke on tagasi puuris. Oled poes käinud?
Regina: (edvistab peegli ees kleidiga) Jah, käisin. Meeldib?
Anton: Ei
Regina: Suurepärane!


(vaheaeg)


Väljas sajab. Anton istub raamatukogus, loeb. Aeg-ajalt käib akna juures. Vaatab õue, otsib silmadega midagi, ohkab ja istub siis tagasi tugitooli. Paneb prillid ette ja loeb edasi. Uksest siseneb Regina – läbimärg ja üle kere värisedes.
Anton: Kustkohast sina siis tuled? Läbimärg ja vettinud nagu uppunud kass.
Regina: Aiast.
Anton: Arvestades, kui kaua sul võttis tormi algusest tuppa jõudmine, tuled sa küll mõne naabri aiast.
Regina: Ma tulen aiast. Jäin vihma kätte. Arvasin, et see läheb üle ja ootasin seni lehtlas.. aga vihm ainult ägenes..
Anton: Selge. Mine vaheta riided ja tule siia tagasi.
Regina lahkub. Anton jääb korraks mõtteisse, virgub ja helistab kellukest. Saabub Paul.
Paul: Te kutsusite, härra?
Anton: Jah, too palun preilile teed ning kabinetist rummi ja konjakit.
Paul: Kohe, härra.
Paul lahkub. Saabub Regina. Tõmbab õlasalli õlgadele ja poeb oma harjumuspärasesse tugitooli kerra.
Regina: Sa tahtsid mind näha?
Anton: Jah
Regina: Millest sa rääkida tahtsid?
Anton: Ma ei tahtnud rääkida. Ma tahtsin sind näha.
Regina: Olgu. (võtab raamatu ja hakkab lugema)
Saabub Paul. Valab Antonile konjakit ning Reginale teed ja rummi.
Regina: Aitäh, Paul. Kas te võiksite kaminasse tule teha. Mul on hirmus külm.
Anton: (turtsatab) Külm? Sul on hirmus külm? Siin on nii palav, et värv hakkab laest alla kooruma ja sul on külm?
Anton tõuseb tugitoolist ja katsub Regina laupa.
Anton: Rumal tüdruk! Sa oled ju tulikuum! Sul on väga kõrge palavik. Marss voodisse ja ei mingit vastu vaidlemist! Paul, kutsuge otsekohe arst.
Paul: Jah, härra. (aitab Regina tugitoolist püsti ja talutab ta tema magamistuppa)


Anton on raamatukogus ja vaatab aknast välja. Kaugusesse. Siseneb Paul.
Anton: (pead pööramata) Kuidas tal on?
Paul: Arst käis. Andis korraldused ja ravimiretseptid. On vist päris halvasti. Näete, siin on retseptid, kas saate apteegist ravimid tuua? Pean preilit valvama ja ta laupa jahutama.
Anton: Sõitke linna ravimite järgi. Ma valvan ise Reginat.
Paul: Jah, härra. Kohe, härra.
Anton: Lahkuge!
Paul lahkub.
Anton: (ohkab omaette) Sa mu rumal-rumal tüdruk!
Anton lahkub kiirustades Regina toa poole.


Öö. Anton seisab raamatukogus akna kõrval ja vaatab kaugusesse. Siseneb Paul, hoides kandikut teekannuga ning küünlajalga.
Paul: Kuidas preilil on?
Anton: (võpatab mõtteist) Jäi magama. Lõpuks. Kaks päeva nuttu ja sonimist. Ma ei kannatanud seda valu enam välja. Ma ei oleks suutnud sinna kauemaks jääda. Nüüd lõpuks magab. Õnneks.
Paul: Tõin teile teed.
Anton: Tänan.
Paul: Te peaksite samuti pisut puhkama, kui preili magab. Ma valvan seni.
Anton: See on sinust lahke aga ei. Ma olen ise tema juures.
Paul : Härra hoolib vist preilist väga?
Anton: Tead.. kui mees naist armastab..
Paul: Armastate teda?
Anton: Ma olen lihtsalt.. ma olen temaga harjunud. Ma olen temaga harjunud ja ei oska enam ilma. Ta ei tohi surra.
Paul: Ta ei sure. Doktorihärra ütles, et uni on esimene samm tervenemiseni.
Anton: Loodame. Palvetame ja loodame.
Anton valab endale teed.
Anton: Paul, kas meil võileibu on? Ma olen unustanud süüa.
Paul: Kohe.
Paul lahkub võileibu tooma. Anton seisab taas akna juures, rüüpab teed ja vaatab kaugusse. Paul naaseb võileibadega.
Paul: Palun, härra.
Anton: Ma tänan. Võta ise ka. Ega sa rohkem söönud pole, kui ma.
Paul: Tänan.
Mõlemad söövad võileiba, kui heliseb kell. Taibates, kus kell heliseb, hakkab Paul Regina magamistoa poole ruttama. Anton peatab ta ja kiirustab ise Regina juurde. Mõne aja pärast talutab Anton Reginat raamatukokku.
Anton: Oled sa kindel, et see on hea mõte?
Regina: Muidugi olen ma selles kindel. Jätta mind magamistuppa surema ja mida ma näen, teil on pidu! Mulle solgutate kanapuljongit sisse ja ise mugite salaja raamatukogus võileibu? (seda öelnud, võtab Regina taldrikult võileiva ja asub seda sööma)
Paul: Härra, mulle tundub, et preili Regina rohud mõjuvad.
Regina: Jah, härra, mulle tundub, et mu rohud mõjuvad. (naerab ja võtab Antoni tassist lonksu teed)
Anton: Mul on selle üle küll tohutult hea meel, ent sa pead siiski veel puhkama. (juhatab Reginat magamistoa poole) Sa pead magama ja mina tulen valvan.
Regina: Ma ei ole laps. Mind ei pea valvama.
Anton: Ma tulen ja valvan.
Lahkuvad. Paul koristab nõud ning lahkub samuti.


Raamatukogutuba. Regina ja Anton istuvad oma tugitoolides, joovad teed ning vestlevad.
Anton: Sa ehmatasid mu täitsa ära.
Regina: Kõigest külmetus. Ma sain ju terveks.
Anton: See ei olnud pelgalt külmetus. Sa olid kaks päeva täiesti kontaktivõimetu.
Regina: Oo, siis said ka minust vahepeal pisikese puhkuse?
Anton: Oh, ei. Sa sonisid palavikuliselt ja mul oli päris põnev sind voodi ääres põetada.
Regina: Huvitav, millest ma siis sonisin?
Anton: Kas sellel on enam tähtsust?
Regina: Igaljuhul.. Ma tunnen end juba päris hästi ja ei kavatse edaspidi sonima hakata.
Anton: Arsti määratud ravi pead sellegipoolest lõpuni tegema.
Regina: Selle vastu pole mul midagi. Rohud võin võtta küll.
Anton: Siis on lihtsalt kindlam..
Regina: …Kindlam, et ma ikka ühes tükis püsin?
Anton: jah. Kindlam, et sa alles oled.
Regina: (naerdes) Ei kao ma kuhugi! Kas sa söönud oled? Mul on kõht päris tühi.
Anton: Nonoh? Nüüd nõuab veel süüa ka! Nagu minu öisest võileivast sulle vähe oleks olnud? Ja minu tee jõid ka ära..
Regina: Ja sa ei söönudki öösel midagi rohkemat? No siis on sinu nälg ju kordi suurem, kui minu oma!
Regina helistab kella, kohale tuleb Paul.
Paul: Te kutsusite?
Regina: Jah, mis kellast lõunat pakutakse? Härra ja mina oleme näljast nõrkemas!
Paul: Lasen teile kohe söögituppa laua katta.
Regina: Enne, kui te lahkute, kas saaksite mulle siia käteräti ja käärid tuua?
Paul: aga muidugi. (lahkub)
Regina: (Antonile) Tule siia. Istu siia valguse kätte.
Anton istub Regina ette toolile. Regina toetub Antoni õlgadele, sasib sõrmedega tema juustes.
Regina: Su juuksed vajavad tõepoolest lõikust.

Lõpp.