me kõik tunnistame seda aeg-ajalt...
tühjendasin oma telefoni sõnumite kausta ja uskusin, et kui kustutan kõik sinuga seonduva, õnnestub sindki elust kustutada.
ei saanud hakkama.
ei tahtnudki enam.
kes teab, võib-olla ma ei tahagi niiväga sind, kuivõrd ära lõpetada seda, mis õhku rippuma jäi.
võib-olla tahan ikkagi sind.
unustada.
ohkurat! miks ma ei suuda niimoodi armuda nendesse, kellesse võiks ja peaks? miks ma ikka ja jälle kõigile haiget teen?
ma olen väga rumal. ja seda ka edasidi.
luban.
proosit!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment