Tundsin ennast hästi.
Tantsisin, naersin.
Kõik oli viimsepeal.. Ainult üks mõte varjutas mu rõõmsat olemist - olin üksi... Nii palju armsaid inimesi, kellega oleksin tahtnud seda õnne jagada aga kui kõik on sadade kilomeetrite, põhimõtete või tööülesannete kaugusel, ei jäänud üle muud, kui üksi peol ringi liikuda, schweppes'i juua ja tuttavatele naeratada..
Ringlesin saalis, vahepeal suitsuruumi poole, vahepeal piljardituppa, tagasi saali, leti ette...
Tohutu rahvamass tekitas inimjõe ja ilmselgelt olin mina jäänud vastuvoolu.
Kuna kuskile ei olnud astuda ega põigelda, jäin seisma ja lasin inimestel endast mööda voolata.
Korraga kadusid helid. Kadus ruum ja aeg, kadusid kõik ülejäänud inimesed, sest sina seisid minu ees.
Täpselt samamoodi nagu aastaid tagasi suvel jalgrajal kaptenikülas.
Sa seisid mu ees ja kõik muu kaotas tähtsuse.
Tundsin end su embuses nagu kodus. Soe, avar, hoidev. Nii kindel, nii turvaline.
"Nii hea", ütlesin ja kadusin uuesti su põue.
Rohkem me ei rääkinud. Nagu viimasel korral. Me ei jäta hüvasti.
Ma tean ja sina tead ja sellest piisab.
No comments:
Post a Comment