mäletad, kuidas me kiigupargist salaja hommikusöögile läksime ja koristajale vahele jäime.
ma olin juba unustanud, kui lahe see kõik oli.
aga ma ei pea rääkima, sest sa tead ja saad aru.
ongi
pikk vaikus
ja
just! ma tean, sa ei pea rääkima.
me saame sõnadeta suhelda. ma mõtlen end su mõtetesse ja juba sa mõtledki. ja sa tuled mu mõtteisse, kui seda mõtled.
hirmuäratav aga samas nii lohutav.
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment