tagantjärele tarkus

Tagantjärele tarkus on üks võimas asi - see vabandab välja meie halvasti käitumised, halvasti ütlemised, asjad mida oleme valesti teinud või mis oleme tegemata jätnud. Ma vihkan tagantjärele tarkust, see tekitab piinlikkust... Ma ei taha tagantjärele tark olla, tahan olla kohe ja praegu tark ja näha ette ettenägematuid olukordi ja käituda õigesti õigel ajal ja olla koos õigete inimestega. Ja ma ei taha muretseda... Ma tahan selgust ja tõde, ausust ja õiglust. Dääm, ai saund laik ä räpper :P Ma tahaksin ka vahest olla muretu lillelaps, kes ei pea midagi kohustustest ega vastutusest, kes leiab igas asjas ainult positiivset. Aga kurat küll, kuidas elu vahest paneb pettuma, ja inimesed eelkõige. Ja siis kui oled kõik välja röökinud, mis sind vaevab ja nutnud uue järve maakaardile... Siis ei tule rahu ja vaikus ja loogika ja edasiminek. Oli hetk ja läks mööda. Aga kuhu siis kõik need tunded mis olemas on peaks jõudma?! Ikka välja, sees jääks need fermenteerima ja eriti head jooki pole siis sealt loota. Aur välja, hing sisse:) Ja alustame siis ettevalmistusi et minna vaatama joogatunde, äkki ongi seal midagi head. Aga kui sealt kostub kasvõi 1 paani flöödi heli, lasen mina jalga. Punkt.