news weekly II

16.01.
Seks ja matemaatika

Seon sõrmed kukla taha sõrmseongusse ja jään lakke vaatama. Või õigemini - läbi matva pimeduse lage otsima. Üritan määratleda varjusid ja siluette aga pilkases pimeduses ei näe ma isegi seda ette, et ühed huuled kobamisi mu laupa otsivad. Põrkun kohmetult (õigemini teeb seda tema) vastu nägu ja vabastan käed sõrmseongust. Nii palju ma ikka näen, et käed ümber ta kaela asetada.
Kuigi maailmas on miljoneid-miljoneid inimesi, tunnen, et nüüd võtts aeg hoo maha ja see hetk on mõeldud vaid meile. Nagu soovilugu jumalalt - "Ja nüüd kaks tundi aegluupi armatsejatele rohelises toas!"
Lesin suurte ilusate käte vahel ja üritan, nägu ta rinnale surudes, hingamist rütmi saada. "See oli uskumatult hea", sosistab ta. "Jaah", vastan venitades. "Ma armastan sind", jätkab pisut kartlik mehehääl mu kõrva ääres. Hääletooni muutmata venitan uuesti vastuseks: "Jaah".
"Päriselt! Ma armastan sind."
Ma tean. Me mõlemad teame. Aga ühtlasi teame ka seda, et see ei muuda mitte midagi. See armastus liidab ja lahutab meid, korrutab ja jagab meid nagu tuul tormis puid rebides. Ainus, milles võib kindel olla - ükskõik, millal, kus või kuidas sa ka ei rehkendaks, summa meie vahel jääb alati samaks.
Päriselt.



17.01.
Never say never

Lesin ikka veel voodis. Kell tiksub halastamatult mitte hommiku, vaid juba lõunatunde. Lapsed näitavad üles iseseisvust külmiku riiulitelt kõikvõimalike purkide, karpide ja pakendite seast lõunaeinet valides. Nälga nad ei jää.
Lesin ja raske on tõusta. Rampväsimusega võideldes voolan voodiservalt alla. Ei. Liiga raske on tõusta.

Kahe tunni möödudes olen ellu ärganud ja kogun möödunud öö kilde. Tasapisi hakkavad need paika loksuma ja vähemalt osaline mälupilt taastub.

Ei. Nii, ei ole tore. Nii ei tee enam kunagi.





18.01.
Hommikune sörk vs. hommikune seks

Sportlikud inimesed käivad hommikuti sörkimas. Näen neid igalpool. Enamasti väga sarnased - tume dress, suusamüts, kes kiiremas, kes pisut rahulikumas rütmis. Jooksevad mu aknast mööda, mööda kõnniteed, terviserajal.

Mitte niiväga sportlikud ent siiski väga tervislikud inimesed harrastavad hommikuti seksi. Samuti väga sarnased - reeglina alasti, enamasti magamistubades, kes kiiremas, kes rahulikumas tempos. ja kui pärast pooletunnist rabelemist on mõlemal tegevusel tulemuseks raskendatud hingamine ning higine selg, võib seksi samamoodi hommikuspordina arvesse võtta.

Sellal, kui mu tervisesportlasest naaber pingutusest ja külmast õhetavate põskedega koridoritrepist üles lippab, oma korteriukse taha kaob ja vannitoas dushivee jooksma paneb, kraban mina, järelkumast õhetavate põskedega, enesele voodilt teki ümber, panen köögis kohvikannu tulele ja suundun samuti dushi alla.

Ei tohi unustada soojendust ja lõdvestamist. Hommikvõimlemine on ainult vormistamise küsimus.




Lost in translation

Ma ei leia loogikat kohanimede tõlkimises. Miks osad nimed säilitavad tõlgetes originaalvormi (Oslo, London, Moskva jne), kui teised samas muutuvad vähemal või rohkemal määral (Riga-Riia, Helsinki-Helsingi jne).

Üks veidratest nimemuutustest on Kaplinn (Capetown). See on sama kohatu, kui välismaalastele meie pealinna Stabletown'ina pähe määrida... või kui uskuda Tallinna nime pärinevust taanlastelt - Dentown'ina.
Ja millal me Ameerikasse UusYorki sõita saame?

Kes, miks ja millise loogika kohaselt kohanimesid tõlgib?



19.01.
Ambaalid ja shokolaad

Ma olen väsinud. Hommikuti. Õigemini - mul polegi hommikuid, lõunad hoopis. Ma ärkan pärastlõunal, söön päeva esimese eine kahe paiku ja ärkan elule alles õhtutundidel. Õhtune toidukord ühe-kahe paiku öösel ja poole neljast tuttu.
Ma ei tea ise ka, kuidas sellesse rütmi sattusin aga kui peale nö. õhtusööki öist salasigaretti suitsetamas käisin, tõmbasin ninaga läbi õhu ja tundsin - see tuleb! Jaanuar on vaevu poole peale saanud aga juba on õhus kevadisi noote. See tuleb kohinal.
Kas mul on eel-kevadväsimus? Või ei suuda ma lihtsalt enam üksi uinuda.. Härra pole ammu helistanud aga mina ootan. Koguaeg.
Ambaalid!
Elise arvates on igas mehes pisut ambaali. See on nagu vähirakud, mis kuulu poolest meis kõigis olemas on. Avaldumine oleneb lihtsalt keskkonna mõjutustest, harjumustest ja geneetikast. Elis arvab ka, et iga suure tüdruku sees on üks väike tüdruk ja palju shokolaadi. Elisel on õigus.



20.01.
Pane pesumasin tööle, muidu teatrisse ei saa!

Ärkasin vara ja vastumeelselt halastamatu äratuskella peale. Märkamatult oli kätte jõudnud SEE ehk tööpäev. Öökapil ilutses suur sedel hoolikalt maalitud tähtedega: Pane pesumasin tööle, muidu teatrisse ei saa!
Ma ei tea, kuidas tööpäev läbi sai. Tundus, et peale 15 minutit tõsist ajuderagistamist projektiarenduse kallal, lippasin kohvikusse kookide järele - lõunapaus! Ja peale piiiiiikka pausi tegin vist veel veerandtunni jagu "päris tööd", enne, kui mantli selga tõmbasin ja kodu poole rühkisin.
Et ma hommikul uneuimase peaga siiski pesu ära olin pesnud ning isegi kuivama pannud, ei olnud mu teel ühtki etteheidet, vabandust, takistust ega põhjust teatrisse mitte minna. Meie mehed. Otse Rakverest.
Etendus ise oli puhvetitükk - lühikesed vaatused ja kaks vaheaega. Publikut jooksutati omajagu ja kohvik sai käivet. Sisu poolest oli meie oma Majandustõus rakverelaste tükist isegi üle. Sellised laia massi komöödiad mõlemad... see selleks.
Teatrist koju jalutasin naabrinaisega, kes kõiki -ke liitega ülistab: Tere, Indrekuke, vabanda Hillarike, vaene Taagoke...
Astusin tuppa. Viskasin mantli voodile ja praadisin endale kaks muna. Ei mingit halastust!
Jukebox random valis taustamuusikaks:




21.01.
Why so serious?

Nägin TEDA unes. Ma ei tea, kes ta on aga kui peaksin teda kuskil nägema, tunneksin ta ära. Unenäos töötas ta kuskil maakoolis matemaatika või vene keele õpetajana, kandis helehalli ülikonda ja sõitis pärlmutter-beezi vana mudeli mersuga.
Lubasin ta üles otsida.
Iris ei lubanud.
"Lollakas!" hüüdis ta, "Ei lähe sa kuskile mingisse kolkasse!"
Muidugi ei lähe.
Jeebus! Kas seda võib alateadvusliku truudusetusena arvesse võtta, kui reaalsuses magad ühe ja paralleel universumis teise mehe kõrval? nii... hüpoteetiliselt..

Kui ma töö juures Ly-le oma unehäiretest rääkisin, ütles ta, et arvatavasti on mul depressioon. Võib-olla tõesti? Härra hoiab eemale, tal on kiire.
Kiire-kiire tuli meile elama. Millal? Hiljem.. Millal hiljem?
Kuhu te kõik kiirustate? Jooksuaeg?

A, ei no, muidugi. Jookske-jookske. Ega nooremaks enam ei jää.
Ma olen omadega sealmaal, et mitu sõpra ja tuttavat on ületanud 40. eluaasta piiri ja paljudel see kohe-kohe ukse ees. Mida sellisel puhul õnnitluskaardile kirjutada? Õnne soovida ei tundu enam paslik.. rõhutada, et enamus elust on nüüdseks läbi..

"40!? Tahaks ka kunagi nii vanaks elada!" ???


Peaks mersumehe üles otsima ja Elise kutsel Põhjakale minema.