the lost art of keeping secret: don't tell anyone
nii raske on
ma ei jaksa seda enam enda sees hoida
miks ma ei võiks lihtsalt linnaväljakule joosta ja taeva poole küündida su nime karjudes
sa ise oled saladus ja salajutt läheb haisema
varem või hiljem läheb
palun, ära lase haiseda, lase lõhnata
särada
sillerdada
magus olla
ma ei sula su käte vahel nagu vaha
ma olen nagu vesi, mis mööda su käsivart alla voolab ja küünarnukilt põrandale tilgub
ma elan nende hetkede nimel, kus kaob SINA ja MINA
jääb vaid üksolemise sulaveteaeg
ja siis oleme taas. tere-headaega, mul pole aega
kuidas elad? hästi, tänan
ja
majad on kõik kakavärvi
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
not so secret though?
ReplyDeletebtw, verification koodiks küsib blogger mult " liarism"
hahaha